Ubudist, armastusega

Avaldatud lühdendatud kujul Naistelehes 3 detsembril 2010

Uus-Meremaa ja Lord of The Rings; Phi-Phi saar Taimaal ja „The Beach“; Ubudi linn Bali saarel ja „Eat. Pray. Love“.

Teadsin Elisabeth Gilberti raamatu „Söö. Palveta. Armasta“ populaarsust, mida omakorda on ergutanud sellest vändatud film, kuid ikkagi ei olnud ma valmis selleks, et Ubud 2010. aastal nii seda nägu on.

Minu esimene kokkupuude Ubudiga oli 2008. aastal, kui Bali saarel paar nädalat Austraaliast koju sõites peatusin. Minu teadmised piirdusid tuttava soovitustega, kes ütles Bali kohta kaht asja – väldi Kuta randa (Bali kõige populaarsem rand, kus 2002. ja 2005. aastal toimusid 228 inimelu nõudnud pommiplahvatused) ning mine kindlasti Ubudisse, kus on palju loomeinimesi, meistrimehi. Ubudisse armuda oli lihtne.

Juba siis andsid linnas tooni rahumeelsed maailmakodanikud, kes ökoloogiliselt puhast toitu nautisid ning keha ja hinge tasakaalustamist praktiseerisid. Nüüd on neid kordades rohkem. Paljud tulevad Elisabeth Gilberti radadele spetsiaalsete tuuridega. Google otsingu järgi tundub põhiturg olevat Ameerika, kuid ka eestlastele pakutakse seda võimalust. Isegi siis, kui oled tulnud siia omal käel, on väga raske mitte seostada Ubudit raamatuga.

Wikitraveli veebileht märgib, et Ubud ei saa ravida igaühe keskeakriisi, kuid proovima ju peab.

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on Ketut Liyer

„Adi Book shop and Tourist service“ asub Ubudi ühel suhteliselt vaiksel tänaval kesklinnas, kuid ka siin liigub turiste, kes hoiavad käes üht teist fenomenaalset raamatut - „Lonely Planet“. Kahtlen, kas Adi raamatupoodi seal mainitakse. Olen poest juba korduvalt läbi astunud – ostnud postkaarte ja marke, rääkinud maast ja ilmast. Nii tunneb Ni Komand Juriantari mu kohe ära, kui jälle küsiva pilguga ta poole sammun. „Kas Sinu poes on müügil selline raamat nagu „Eat. Pray. Love?“, alustan lootusrikkalt. Kahjuks selgub, et kuigi üks eksemplar tal oli, läks see kiiresti kaubaks. Ni on ise raamatut lugenud ning tuletas mullegi jälle meelde, mis riikides peategelane ära käis. Tema sõnul küsitakse seda raamatut üsna palju. „Üks naine küsis minu käest isegi, kus see Ketut Liyer on.“ Tüdruk juhatas ta järgmise inimese juurde. Pärast tulnud naine tagasi ja olla väga rahule jäänud. „Ketut on väga tark. Ta räägib väga erinevaid keeli“, põhjendab Ni. Ise ei ole tüdruk tema juures tasakaalu otsimas käinud. „Ubud on nüüd rahvarohke (crowded)“, ütleb Ni naeratades ning pisikese uhkustundega hääles.

Cinta raamatupood-raamatukogu aknal märkan kohe „Eat. Pray. Love“ raamatut. Seekord indoneesia keeles. Lähemal vaatlemisel selgub, et saadaval on ka uusim inglisekeelne väljalase, mille peal juba Julia Roberts ning sinna juurde ka ametlik ajakiri, mille kaanelt Elisabeth Gilbert rahulolevalt vastu naeratab. Raamatupoe sisemuses on ainsa klaasvitriini taga veel üks inglisekeelne raamat ning lisaks ka autori uusim teos – „Commited. A Skeptic Makes Peace with marriage“. Samas kapis on müügil ka raamat „Kamasutra“ ning budistlik „Siddhattha“.

Müüja, 21-aastane Wayan Oka räägib raamatust ja sellega seonduvast samuti ainult head. Võib-olla tuleb see ta nimest, sest Oka tähendab indoneesia keeles head poissi. Wayan aga tähendab, et ta on kõige vanem laps peres. Temagi on raamatut lugenud. „Good stooory“, ütleb ta. „Hea ärile ja hea Ubudile.“ Kui Ketut Liyeri kohta küsin, lipsab poiss korraks poest välja ja on minuti pärast tagasi ning sirgeldab mulle märkmikusse „Pengosekan“ - küla, kus legend elab. Hakkan juba uskuma, et Ubud ja „EPL“ (lühend. „Eat. Pray. Love“) on taevane liit. Üsna kelmikalt naeratades lisab ta, et sinna saab ka jalutada. Ei peagi taksot võtma.

Taksod ning nende juhid on midagi sellist, millega absoluutselt iga turist Ubudis kokku puutub. Umbes kilomeetrisel jalutuskäigul Ubudi peatänaval – J.I Raya Ubudil ütlen oma 20 korda „Ei, tänan.“ Mida sõbralikumalt seda öelda, seda tänulikumad nad on ning kolmandal päeval ei vaevu mitmed neist oma teenuseid pakkuma.

Taksojuhid on siin universaalsed. Ühtlasi on nad ka giidid, psühholoogid, müügimehed. Nendel välismaalastel, kes siin alaliselt elavad, on alati mõni „oma mees“, keda nad lahkelt teistele soovitavad.

Satun pealt kuulama, kuidas viiekümnendates naisterahvas oma 40-aastasele kaaslasele autot organiseerib... „Jah, ta tahaks täna Ubudi ümbruses ringi sõita ning erinevaid poekesi ja ateljeesid külastada...“ Selleks, et aru saada, kui palju võimalik taksosõit ravitseja juurde võiks maksta, sekkun samuti vestlusesse.

Darge Sawnick (indoneesia nimega Darish Jutawan (Jutawan tähendab indoneesia keeles miljonär) tuli Balile esimest korda 1990. aastal peale seda, kui tal kodumaal vähk avastati. Bali pidi olema tõeline paradiis ning inimesed on ausad. „Mul kulus kümme aastat, et aru saada, et see on vale“, ütleb ta lõbusalt. 2000. aastal otsustas ta lõplikult Balile kolida. Ainsaks varaks pisike pärandus, mille isa talle jättis. Siin kohtus ta oma partneri – Gede Juntawaniga, kellega nüüdseks 8,5 aastat õnnelikult koos on. Facebookis eelistab naine olla oma endise nimega, kuna mehele lapsepõlves külje jäänud „Miljonär“ tekitas liiga suure tähelepanulaine. Hetkel peavad nad ökopoodi ning parandavad teadlikkust tõelisest orgaanilisest tootmisest. Selleks on nad loonud kodulehe Indonesia Organic (www.indonesiaorganic.com). Kui mainin oma jutus maagilist lühendit EPL, teeb naine sõrmedest risti ning viibutab seda minu ees. „See on hirmus. Küsi ükskõik kelle käest, kes siin elab. Sa peaksid nägema neid ummikuid, mis peatänaval on, kui tuuribussid Ubudi turule jõuavad. See on lihtsalt hirmus“. Darish lubab lahkelt teha pilti tema poest, kuid keeldub kategooriliselt enda pildistamisest. „Ma kaotasin hommikul ajataju kui üritasin aru saada, kuidas meie firmat internetis paremini reklaamida. Seetõttu oleksin äärepealt ühele kohtumisele hiljaks jäänud. Mul on juuksed kohutavalt mustad“, lisab ta vabandades. Kui ma pärast Darcy nime Google otsingusse panen, tekib mul korraks tunne nagu oleksin Eestis. Ubud on nii pisike, et igaüks, kellega räägid, on keegi või teab kedagi. Mulle tundub, et sattusin täiesti juhuslikult kokku veel ühe Ubudi elava legendiga.

Kas Ketut Liyer või Ketut Liar (valetaja)?

Elisabeth Gilbert julgustab oma ametlikus blogis tema sõpru Ubudis külastama. Kaardi järgi tundus küla, kuhu raamatupoe poiss mind suunas, on umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Otsustasin taksistide teenusest loobuda ja asusin teele. Põikasin galeriisse, kus pileteid müünud I Putu Martana imestas, kuidas ma polegi veel „medicine man“ juures käinud. Kuigi ta ise teeb ka tuure, mis sinna viivad, oli ta lahkelt nõus kaardi kritseldama, et ma ära ei eksiks. Juhtnöörid olid tegelikult väga lihtsad. Kõnni mööda Jalan Raya Pengosekani tänavat edasi. 200 või 300 meetrit peale bensiinijaama näed vasakule suunduvat pisikest tänavat. „Seal on tal silt üleval. Ta on kuulus,“ lisas Martana. Täpselt nii ka oli. Sildist pilti tehes julgustasid veoautokastitäis kohalikke mind edasi minema. Tundsin, et mulle on „Eat. Pray. Love“ suurelt otsaette kirjutatud. Sinna, sinna, näitasid nad näpuga. Sest „Sinna“ kõik turistid ka lähevad. Nii ei olnudki eriliselt üllatuseks, et maja ees seisis juba üks läikiv saksa autotööstuse mikrobuss.

Indoneesiakeelse sildi järgi võis aru saada, et vastuvõtutunnid on härral 9st 12ni ning 15st-17ni. Kell oli just 11 saanud. Ketut Liyer istus verandal ning vaatas sügavalt silma korea päritolu tüdrukule, kellega Ketut tema emakeeles rääkis. Olin järjekorras teine. Enne mind ootas oma aega heatujuline 34-aastane filipiinlanna – Thea Panes. Suur oli olnud tema rõõm, kui tema autojuht ja giid Merta oli talle öelnud, et muidugi võib ta neiu just õige Ketuti juurde viia. Wayan Merta on ise Ubudist pärit ning elas meie ähmisolekule kerge muigega kaasa. Küsin, miks linnalegendide järgi mõned kohalikud kuulsat ravitsejat ka Ketut Liar (Ketut Valetaja) kutsuvad. Merta arvas, et need, kes sedasi räägivad, ei ole Bali inimesed, vaid naabrid - Jaava saarelt.

Kohalikke olusid ning inimesi põhjalikult tundmata on raske öelda, mis on tõde. Aga teiste kadedusest võib aru saada küll. Ketutil ja tema perel läheb ilmselgelt hästi.

Kui tuli Thea kord, kiitis Ketut teda taevani. Kuulsin üksikuid repliike – ilus, tark, kolm meest, elad 100 aastaseks. Palju seksi. „Ta on naljakas vanamees“, ütles Thea lõbusalt, kui sessioon umbes poole tunni pärast läbi sai. „Kohtume Facebookis“, lisas ta naeratades.

See You later, Ketut Liyer

Võtsin istet pambusest matil ja tutvustasin ennast. Mulle tundus, et Ketut imestas veidi, et ma päris üksi ja jalgsi keskusest olin tulnud. Kohtumine Ketutiga oli mesimagus. Vaadanud üle mu kõrvad, nina, silmad, kulmud, lõuna, põselohud, otsmikukortsud, sain teada, et olen väga ilus, väga tark. Sõrmede järgi on mu siseorganitega kõik hästi. Peopesa järgi elan 100 aastaseks. Muigan, sest olin sama kuulnud ka Theale öeldavat.

Olen õnnelik inimene. Kohtun oma elu armastusega, kellega olen koos elu lõpuni. Mida vanemaks ma saan, seda rikkamaks ma saan. Kirjutamine. Arvutid. Ilusalong. Äri. Nii ma seda raha teenin.

Pulsi järgi on mul palju energiat. Järgmiseks tuli keerata talle selg ning kaelataguse järgi otsustades pidi mul seal ilus nelk olema. Otsin hiljem netist välja, et nelk tähendab naist, jumalikku armastust. Pean oma arvamuse nelgist kui nõuka aja lillest vist ümber kujundama.

„Kas sa sõidad kodus auto või mootorrattaga?“, uurib Ketut. Minu vastuse peale, et ma enamasti jalutan, imestas Ketut jälle. „Miks sa ei sõida?“ Ma ei oska, on minu aus vastus. „Kas sa hommikuti võimled?“. Vastuste ja põlve patsutamise järgi otsustades artriiti mul õnneks ei ole ega tule.

Tõenäoliselt seetõttu, et olin enda elukutsega seoses kirjutamist maininud, võttis Ketut välja kulunud köidetud versiooni raamatust „Eat. Pray. Love“ - Elisabeth Gilberti siira pühendusega. Pidin Ketutile rääkima, mida raamatust temast räägitakse. Raamatu vahel oli mitu järjehoidjat – pidin lugema neid kohtasid, kus temast räägitakse. Pärast lõbustasime end sellega, et otsisime teksti seest kohtasid, kus tema nimi kirjas oli. Seda nalja jätkus umbes kümne nime jagu.

Lahkusin Ketuti juurest heatujulisena ning 250 000 ruupiat vaesemana (ca 250 EEK). Selline on soovitatav annetuse summa. „If You can“, lisab ta oma peaaegu hambutut naeratust naeratades. Kogu meie sesiooni on pealt vaadanud kolm külalist. Ühe kohta ütleb ta – minu tütar. Nad kuulasid suure rõõmuga mu lugusid, kuidas lume peal kelgutamine ning lumememme ehitamine käib. Raske on öelda, kes keda kuulama oli tulnud. Pärast mind jäid nad veel omavahel naerulsui vadistama.

Tänu sellele visiidile õnnestub mul ehk rahvusvahelise ennustaja Jelila „Söö. Palveta. Armasta“ hingesugulase ja armastuse sessioonita (soulmate love reading) (ca 300 EEK) läbi ajada. Kui Ketuti uskuda, siis ei vaja ma ka armastuse energia ümberprogrammeerimist. Seda saanuks ca 850 eesti krooni eest „Söö. Palveta. Armasta“ stiilis päeva raames läbi teha. Selliseid pakkumisi on Ubudis mitmeid.

Bali turismitööstus õitseb tänu Indoneesia valitsuse toele ja Elisabeth Gilberti raamatuimele. Kohalikud, kes turistidega tegemist teevad, näivad „Eat. Pray. Love“ fenomeni teadvat, kuid nende elu Ubudis läheb ikka endistviisi edasi. Turistid tulevad ja turistid lähevad.

See You later, alligator... ütleb Ketut Liyer ka sulle, kui tema juurest läbi astud.

Kas teadsid, et:

...Ubud ei ole linn. Ubudiks nimetatakse piirkonda, mis koosneb 14st külast, mida juhivad banjar (külanõukogud).

Allikas: Wikitravel.com

...Bali inimesed ei kasuta perekonnanimesid. Sõltumata soost saab iga inimene ühe neljast nimest. Nimi sõltub sünnijärjekorrast. Ketut – on neljas nimi. Esimene laps on Wayan. Kui sünnib viies laps, siis tema nimi on Wayan Balik (Wayan, Jälle). Sageli antakse lastele veel lisanimesid.

Allikas: Wikitravel.com

... 2009. aastal külastas Indoneesiat 6.45 miljonit välisturisti. Seda on ligi 4 % rohkem kui 2008. aastal.

Allikas: Wikipedia.org

Lingid:

Cinta bookshop

Indonesia Organic

Elisabeth Gilberti ametlik kodulehekülg:

Näide klassikaliselt „Söö. Palveta. Armasta“ tuurikorraldusest

„Söö. Palveta. Armasta.“ elevandituur

Jelila Eat.Pray.Love pakett

I Putu Martana tuuribüroo

Mõista-mõista, kes ma olen...

Pood "Mina" Ubudis

Kallid kolleegid kasutavad juba pikemat aega pesonaalbrändingu mõistet. Sa oled see, kes sa näitad, et sa oled. Ennast võib ka nii osavalt kujundada ja „müüa“, et hakkad ise ka uskuma. Ning oledki selline nagu reklaamis lubatud. Eestis olles moodustus „mina“ oluliselt rohkematest komponentidest – kodu, töö, sõbrad, hulk riideid, emotsionaalse väärtusega esemed jne. Reisidel peab kõik mahtuma pagasilimiitide sisse.

Lõpptulemus on selline, et kui kotist kõik asjad välja laduda võib jääda mulje, et ma olen hirmus asjalik (tehnika vidinad ja juhtmed) ning mu lemmik riideese on musta värvi T-särk (ei, ma ei ole kindlasti Lizbeth Salander Stieg Larssoni romaanidest). Tõenöoliselt annaks mu läptopi analüüs huvitavamaid tulemusi.

Peale kahte kuud olen avastanud, et osa kaasa võetud endast on täiesti ära kulunud, oma aja ära elanud, kuid asemele ostmine on samuti raske. Sest valikuid on lõputult.

Identiteedivahetust on väga lihtne sooritada, kui sa oled enamikule inimestele ainult juhuslik tuttav. Ostukeskuses võib end varustada absoluutselt igasuguse identiteediga. Sinu nägu on sinu Facebooki moodi. Sinu jutud on su Twitteri säutsude mõõtu.

Facebookist on kindlasti näha, et mulle meeldib reisida ning et ma pea alati varjan end päikese eest. Twitter reedab tõenöoliselt mu sotsiaalmeedia vaimustuse.

Aga mõlemad on manipuleeritavad – nii sellega, kui sa endast hästi palju infot annad kui ka sellega, kui sa seda üldse ei tee. Mida rohkem sa endast teada annad, seda kindlamaks see pilt sinust muutub. Mida vähem enda kohta ütled, seda rohkem jääb ruumi spekulatsioonideks.

Stereotüübid aitavad inimesi. Kui sul on kindel kuuluvus, on sinuga vähem jamamist. Umbes nii sai minust „vabakutseline ajakirjanik“, sest olematu töö ja huvidega inimest vaadatakse kui hälvikut. Ja tegelikult ei olnud see ju ka vale, sest üht lugu ma siis tõesti kirjutasin. Kui ühele inimesele on vabadus suurim väärtus, siis teisele on „ühe-päeva-peremees“ elustiil arusaamatu. Kogu oma irratsionaalse reisimise juures olen ma tegelikult üsna organiseeritud. Mulle meeldib, kui ma saan süsteemidest aru – olgu selleks siis ühistranport või pesumasinad. Ju sellepärast ongi minul ikka kõige lihtsam kehastuda enda kontori-nahka, sest mängureeglid on selged. Asjalik riietus. Läikivad liftid. Naeratused ja tervitused. Mängu ilu. Iseasi, kas see on ikka see, kes ma olen, või on see midagi sellist, kuhu olen pidama jäänud. Uus-Meremaal on kontorites õnneks teised standardid ning tõenäoliselt jäävad kontorite uksed tööde osas siiski suletuks. Samas on kõik inimesed sealjuures väga viisakad ja naeratavad. Nii et tunnegi end kaotajana.

Kogu oma elu mitte kaasa pakkimine oli omamoodi kergendus. Samas aga on vahel hea tagasi jõuda enda loomulikku (st harjunud) keskkonda. Mulle meeldivad väga inimesed, kes lähevad ja reisivad nagu tõelised seljakotituristid, kuigi nende pangakontol on piisavalt raha ning kodus on ootamas korterid ja autod. Paljud peatuvad meelega hostelites, kuna seal kohtab inimesi (seda vältida on tõeliselt raske). Aga ükskõik kui lahe nari ülemisel voodil magamine ka ei ole, siis vahel on ikka väga hea maanduda pehmete valgete linadega motellitoas või tunda end kuskil tõesti nagu kodus. Kasvõi nädalaks. Nii snoob olen jätkuvalt. Kuniks see liiga enesestmõistetav ei ole, olen endaga sõber.

Sinilinnukest püüdmas

Teinekord kuuleb paradiisiaias lisaks linnulaulule ja ritsikatele ka lugusid, mis toovad tagasi maa peale. Istusin idüllilise Tai väikesaare kuurordis, kui kõrvalmajakese juurest kostis neiu endast väljas hääl. „Mul läks väga napilt. Ma armastan seda maad, kuid see ei ole seda väärt“.

Noore inglise päritolu õpetajanna südamesoov oli jääda Taimaale – maale, mida ta armastas. Selleks oli vaja tööd. Tema viisa hakkas lõppema. Aega oli vähe, kuid soov riiki jääda seda suurem. Pakkumine, kus 11 000 bahti (ca 3000 EEK) eest saab tööviisa ja töö sukeldumislaeval, tundus ideaalne. Võib-olla isegi liiga hea, et olla tõsi. Firma, kes tööd pakkus, oli internetis kenasti olemas. Mees, kes tööd pakkus, oli kõigi sõber. „Ta on küll väikese kiiksuga, kuid tundub nagu hea pakkumine“ - patsutasid äsjaleitud sõbrad talle julgustavalt õlale. Raha tuleb anda ettemaksuna. Töö viisa vormistamiseks on vaja passi andmeid. Laev on avamerel ning seal ei ole levi. See pidavat olema täiesti normaalne, seletab su heategija „Ütle lihtsalt oma perele ja sõpradele, et oled umbes nädala levist väljas, et nad ei muretseks.“

Raha makstud, jäi midagi tüdrukut siiski vaevama. Ta helistas firmasse, kus noormees väidetavalt töötas. Sellenimelist töötajat ei olnud olemas. Sellenimelist laeva ei olnud olemas. Küll aga sai neiu hiljem kõne noormehelt – talle nimelt ei meeldivat, kui keegi tema järgi nuhib. „Ta arvas, et ma olen noor ja loll. Minu õnn, et mul on pea õlgadel“. Selle neiu puhul kasutasid inimkaubitsejad meelitamist ja petmist. Nende arsenalis on ka ähvardamised, füüsiline ja vaimne vägivald. Kõik vastavalt sellele, milline on ohvri taust, nõrkused ning iseloomuomadused.

Peatud üksinda kenas majakes troopilisel saarel. Kõik, mis näis enne vaikne, näib nüüd kurjakuulutav. Kõik, mis näis enne lõbus, nüüd naerab su üle. Hingerahu ja turvalisus on kadunud. „Mu isa ütles, et ma peaks koju tagasi sõitma. Jah – ma võtan viimaseid nädalaid nagu puhkust ja lähen tagasi. See ei ole seda väärt“. Oma peas mängid ikka edasi stsenaariumit, mis oleks võinud kõige halvemal juhul juhtuda. Kümne päeva pärast, kui perekond asja uurima oleks hakanud, ei oleks tüdrukust jälgegi. Seksiäri, sunniviisiline töö, doonor organikaubanduses, väljapressimiskiri vanematele.

Reisijuhtides (nagu Lonely Planet või Rough Guide) ja internetis on palju näpunäited iseseisvalt reisivatele naistele (independent woman traveller). Sageli viidatakse seal ka erinevatele petuskeemidele ning võimalikele sekeldustele. Ära võta vastu jooke võhivõõrastelt. Ära liigu üksinda pimedas. Alati anna oma sõpradele ja sugulastele teada oma täpsest asukohast ja plaanidest. Teisisõnu – säilita kaine mõistus.

Kriisiolukorras hakkab aga tööle miski muu. Reaktsioonid. Reaktsioonid, mida kontrollida ei saa ning mida treenida on raske. Sama lihtne on aru kaotada oma unistust taga ajades. Kui sa midagi väga tahad, siis see ka juhtub. Mõnikord aga sootuks teise nurga alt kui seda ootad. Unistust taga ajades näed igas asjas positiivset märki, head ennet. Lihtne on mitte kuulata hoiatusi ning uskuda kogu hingest, et jõuad oma eesmärgini. Mida suurem unistus sul on, mida rohkem sa seda soovid, seda lihtsam on sind ära kasutada. Justiitsministeeriumi koduleht selgitab, et inimkaubanduse eesmärk on inimese ekspluateerimine, tänapäevane orjastamine.

Aasias on lihtne hakata vihkama kõiki, kes sulle kuidagi lähenevad, mida müüa soovivad. Enamik neist teeb lihtsalt oma tööd. Nende jaoks oled sa küll tõenäoliselt ringiliikuv rahakott, kuid ei midagi enamat. Mida suuremad on aga panused, seda tähelepanelikum tasub olla. Populaarset seljakotituristide marsruuti Tai, Kambodža, Vietnami ja Laose vahel kutsutakse banaani pannkoogi teeks (bananatrail). Kohe selle kõrval on inimkaubandustee.

Telefonikõne oli mõeldud lähedasele, mitte uudishimulikule naabrile. „Ära räägi sellest kellelegi, nii piinlik on,“ ütles neiu sõbrannale. Nii ei läinud ka mina tema uksele koputama ja täpsustavaid küsimusi küsima. Seksorjaks sattumiseks ei pea olema vaene ja harimatu Ida-Euroopa (sh Eesti) naine.

Definitsioon (allikas: wikipedia.org)

Inimkaubandus on ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase konventsiooni Palermo protokollis sätestatud definitsioon:

"Inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida.“

Ostan, müün ja vahetan

lototurg Bangkokis

Bangkoki tänavakohvikus istub kolmekümnendates eluaastates mees, teeb midagi oma laptopi taga ning pöördub kohviku kõrval riideid müüva naise poole: „Te peaksite vihmavarjusid müüma hakkama. Inimesed ostaksid nii vihma kui päikese kaitseks.“ Naine naeratab. „Tõesti, te peaksite vihmavarjusid müüma“. Naine jääb viisakalt naeratama. Mees aga jääb vait. Võib-olla ta ei mõista, miks tema ärikonsultatsiooni tõsiselt ei võetud. Tõenäoliselt oli see naine lihtsalt müüja – tema asi ei olnud äriimpeeriumit kasvatada. Igaühel on oma töölõik – mida muud või erandlikku lihtsalt ei tehta.

Väikesed lapsed (kõige noorem oli ehk 2,5 aastane) tahavad sulle roosiõit müüa. Selleks, et seda paremini teha, on nad head meelelahutajad. Nad alustavad sinuga „käärid-paber-kivi“ mängu ning kui nad selle võidavad (ja nad võidavad), pead sa selle lille ära ostma. Ühe õhtu jooksul jalutab sinust mööda paarkümmend lillemüüjat. Või neli, viis müüjat, mitu korda. Nende seas paistavad alati mõned silma. Ühe kuue- või seitsmeaastase tüdruku näoilme ja maneeride järgi on väga hästi aru saada, et just tema on selle tänava valitseja. Tavaliste sõrmemängude asemel avab ta osavalt tulemasinaga turisti õllepudeli ning on väga veenev kõiges, mida ta teeb. Lõpuks õnnestub tal vedada täiskasvanud turist kotipoodi, et talle ilus roosa kott osta. Raha liigub käest kätte, kuid kott jääb ostmata. Müügitöö eesmärk on siiski sularaha. Oskusega kõigi inimestega ühine keel leida jõuaks ta äriilmas tõenäoliselt kaugele. Iseasi, kas tal selleks võimalus avaneb või peab ta teatud vanuses midagi muud müüma hakkama.

Millegi ostmine on sama keeruline kui müümine. See on mäng ning parim lahendus on selline, kus mõlemad pooled naertavad ning arvavad, et said hea hinna. Balil tundub olevat ainus taktika pakkuda esimeseks 10% müüja öeldud hinnast ning siis tasapisi üles liikuda. Tõenäoliselt on 20% müüja hinnast liiga palju. Kõik hinnad ja kaalud on suhtelised. Pesumajas võtab onu musta pesu koti kätte ja kaalub seda käe otsas.. Kõigepealt ütleb tema, kui palju ta arvab, et see kaalub... Siis ütled sina, kui palju sa arvad, et see kaalub... Lõpuks jõuate ühisele seisukohale. 

Mõnikord ei ole ka kahju olla õpikunäide turistist, kes maksabki sajakordse hinna ning on sealjuures õnnelik. Kuni see käib sõbraliku mängu vormis, on kõik hästi. Mitte siis, kui kell 3 varahommikul, kui kõigil teistel (loe: kohalikel) lubatakse bussis magada, pead  sina  kauplema ja võitlema selle nimel, et:

a) sa ei maksaks sajakordset hinda;

b) sind ei visataks keset maanteed bussist maha;

c) sa ei soovi rääkida telefoni teel reisisaatja vennaga ja 

d) sa ei maksa enne, kui oled reisi lõppsihtkohta jõudnud. 

Kui keegi sinult midagi nii väga tahab, siis on sellel enamasti hea põhjus. Seekord jäi buss 10 km pärast seisma – probleemid siduri või piduriga. Oleks sa selleks ajaks ära maksnud, oleksid pidanud tõenäoliselt maksma ka järgmisele juhile, kes katkise bussi inimesi edasi oli nõus transportima. Selle asja nimi on „transfer“.

Kohalikus bussis arutatakse läbi kõik. Kes sa olla võiksid, kust sa tulla võiksid... Miks sul sellised riided seljas on jne. Eriti põnev on kõik see, mis esile torkab – olgu selleks siis mõni ehe või äkilisem liigutus. Äkki sa sooviksid anda oma käeketi ühele naisele, kuna ta seda väga tahab? Või ehk loobuksid oma tossudest? (tõenäoliselt esmapilgul tõesti ei ole näha, et nende tallad juba vett läbi lasevad). Kuna ta ei olnud valmis tegema vahetuskaupa oma salliga, jäid asjad seekord sinnapaika.

Kellel on Aasias müügieelis?

Läänes näeme vaeva positsioneerimisega. Panustame brändimisse, turundusse, sotsiaalmeediasse. Iga juht teab, et firma nimi ja nägu loevad. Teeme kõik selleks, et teha selgeks, et just meie toode või teenus on ainulaadne ja eriline.

Tai tänavatel liikudes jääb mulje, et siin ei vaevu keegi eristuma. Keegi ei ole võõbanud oma toidukäru eriliseks. Kümme õmblusteenuse osutajat on pea kõrvuti – kõigi näidistooted on sarnased, kõigi müügimeeste kutsungid ühetaolised. Tuuride väljumiste ning saabumiste kellaajad ning marsruudid tunduvad äravahetamiseni sarnased. Kõik müüvad esmapilgul sama kaupa, hinnavahed on olematud.

Turisti jaoks on oluliseimad toidu- ja reisiteenus. Mõni toidukohake on üles pannud toidu pildid (või toidu plastikust koopia) ning omab inglisekeelset menüüd. Turist peatub meelsasti oma kaasmaalase juhitud kohas, kus võib rääkida lapsepõlvest, tähtsatest lääne asjadest ning olla kindel, et espresso on espresso.

Suurim tuuride erinevus näib olevat liiklusvahend (mõjutab ka hinda) - kas merele viib luksusjaht, kaater või harilik paat. Ökoturism näib peamiselt tähendavat seda, et sind viiakse sööma kohalikku restoraniomaniku, mitte sisserännanu juurde. Otsuse tegemise juures saab määravaks, kas voldik on kirjutatud heas inglise keeles või kas tuuri müünud agent oskab vastata lisaküsimustele. Kohapeal selgub, kas giid teab enamat, kui kohustuslikud laused.

Mõni tuurikorraldaja võiks reisi alustada pisut hiljem (ja lasta laisklemisega harjunud turistidel harjumuspäraselt magada) ning lõpetada veidi hiljem. „Päikeseloojang paadi pardal“ kõlab ju küll nagu müügiargument. Kas pannkoogikäru, mis on neoonkollaseks võõbatud ning kannab nime „Rasta Banana“ on seljakotituristide seas menukam? Turundustele näib Aasias võimalusi jätkuvat.

Miks peatub kohalik ühe toidukäru juures, kuigi neid on kõrvuti umbes viiskümmend ning viie kilomeetri raadiuses teist niipalju. Võib-olla ei olegi ostu sooritamine selline rituaalne ning läbi kaalutud otsus nagu meie oleme harjunud. Peatun siis, kui kõht tühjaks läheb ning võtan oma karri sealt, kus on parimad lõhnad ja rohkem sagimist.

Mida näitab see turisti või kohaliku kohta, kes eelistab osta endale värskendav jook rahvusvahelisest 7/11 kioskiketist, mitte selle vastas olevast kohalikust pudupoest? Kurb, kui Aasia läheb täpselt sama teed mis meie. Elurajoonidest kaovad pisipoed ning kohvikud lähevad pankrotti sellepärast, sest kogu raha on kulunud sisekujundusele. See sama valge inimene istub Aasias üsna hea meelega ka plasttoolidel ning laseb sealsamas grillitud kalavardal hea maitsta ning kiidab lihtsat elu taevani.

Tee tööd, kuid ära näe vaeva

Sama leidlik nagu Henry Ford oli asjade efektiivsemal tegemisel, on Tai inimesed elu mugavaks elamisel. Peegel massažisalongi tagaseinas lubab mugavalt isegi kliendiga tegeledes seebiseriaali peegeldust näha. Kui sinu ülesanne on kolida kellegi elu ühest kohast teise, on loogiline, et istud veoauto kastsis selle diivani peal, mida sa kolid. Kohvik avatakse siis, kui esimesed kliendid tulevad. Koristaja äratab üles omaniku, omanik koka ning too teenindaja – õnneks on kõik oma pere liikmed ning see, et teenindajal on padjanägu ees ning uneriided seljas, ei häirigi näljast turisti, kes ootab, et peremees talle American breakfasti serveeriks.

Õhtusel ajal muutub seesama kohvik, pudupood või internetikohvik-reisibüroo taas koduks. Nii tunnedki end natuke piinlikult, kui „open“ sildiga reisibüroo-internetikohviku uksest sisse astud ning avastad end keset pereelu. Telekas mängib, pereisa mängib arvutimänge, ema paneb last magama. See, et seal pole kahjuks ühtegi kohalikku kaarti saada, tundub isegi armas. Kohviku vannituba on tõesti pere vannituba koos hambaharjade ja muu vajalikuga. Restorani osas lükatakse peale tööpäeva lõppu toolid ja lauad kõrvale ning see muutub elutoaks. Y generatsioon on seda meelt, et töö ning eraelu on üks ja seesama. Esmamulje järgi tundub, et Tais oskavad seda ka vanemad inimesed ning siia jäänud välismaalased.

Küsimusele „kui kaua sa siin juba oled?“ vastab nooruke euroopa päritolu hotelliomanik vaid käeliigutusega – seinal on 10 küsimust, millele ta lihtsalt vastata ei viitsi. Nimekirjas on ka näiteks küsimus, kuidas WC potti kasutada (ämbrist kausikesega vett peale uhada). Kui omanik otsustab keset õhtut end kohviku diivanil välja magada, siis ei jää külalistel muud üle, kui astuda ise baarileti taha – valada endale ise üks õlu ning see märkmikusse ka ausalt sisse märkida. Iga rannamajakese kohta on üks arveraamat. Jookide ja majutuse eest maksad alles siis, kui lahkud. Tekib tunne nagu kaardiga makste – tarbid ja tarbid, kuid raha nagu ei kulugi. Kui sulle ei meeldi, et omanik on otsustanud jalgpalliõhtu asemel iseendale peo korraldada, siis uks on seal. Sul on sul alati võimalus lahkuda.

Kella viie paiku hommikul lõpetavad Bangkokis oma tööpäeva prügiautopoisid. Kaks mees kabiinis, kaks autokatusel. Tühi prügikott istumise alla, käed puhtaks, õlu lahti ning väike snäkk sinnajuurde. Tööpäeva lõppu ootame me siiski. 

Kohtumine Mr J-ga

Aastatetagune Rough Guide räägib Ko Tao saare rubriigis kellestki Mr J-st, kes saab turisti kõiges aidata. Praegu tegutseb saarel juba lugematult mistereid oma supermarketi, reisibüroo, hotelli või restoraniga. Mr J aga pakub lisaks eelpoolmainitud äridele maailma asjade seletamise teenust Sairee beachi lähedal oleva templi juures.

Tänu temale saab külaline teada, et:

• templis ei võeta turistdelt raha;
• nad on taimetoitlased (Taimetoitlane on sale, terve, päike tema nahka ei kõrveta);
• kui sul pole lapsi, siis peaksid sa annetama oma sissetulekust 70%, et hoida maailma tasakaalus.
• 2012 algab kaheksa aastat kestev õnnetuste periood. (Kui praegu tundub, et ilmas juhtub hulle asju, siis hakkab neid suisa iga päev juhtuma);
• selleks, et maailma hoida, tuleb hakata taimetoitlaseks. Alustada võib järk-järgult. Sul on veel 2 aastat aega.

Sel ajal, kui Mr J-d kohal ei ole, tuleb piirduda infomaterjalide lugemisega (piltidel).  

Reisimine =

korilus:

söök, jook, WC, voodi, vesi, pesu pesemine, elekter, internet;

suhtlemine:

sõbrad, võõrad, loomad, sisekosmos;

kalkuleerimine:

rahavahetus, arve kontroll, tasaarveldus, eelarve korrektuur;

liikumine:

pood, rand, trenn, uus sihtkoht;

ootamine:

ilm, buss, paat, rong, laine, idee;

stressamine:

tühi kõht, üleväsimus, kehv tervis, pettus;

rutiin:

korilus, suhtlemine, kalkuleerimine, liikumine, ootamine, stressamine.

Paanikaosakond

Ämblikud, maod, kõrgused, tomatid – millegi vastu on inimesel ikka foobia või hirm. Tunnistan ausalt enda päikesefoobiat ning sünnimärgipaanikat. Kuid jah – see ei seganud päikesevaba Eestit päikeselise Aasia vastu vahetamast. Üritan teha vahet mõistlikul teadlikkusel ning hirmudel. UV indeksi hetkeseisu kuvav veebisait ei ole mu interneti avaleht, kuid päevitamas mind ei näe.

Eestis oli üsna raske olla päikesepõlgur. Arusaadav – sest kui päikest on, tuleb seda kasutada. Nii mõjusin oma kaabu ja pikkade käistega sel suvel üsna koomilisena. Maakera kuklapoolel on olukord vastupidine. Austraalia ja Uus-Meremaa on aastaid tegelenud nahavähi võitluse ning ennetustööga. Nii võib üsna kindel olla, et bikiinidega kell 12 rannas lebav olevus on turist. Aasias nähakse vaeva oma naha valgendamisega. Kui meil müüakse deodorante „ei jäta valgeid triipe“, siis siin on müügil just nahka valgendavad deodorandid. Päikese/vihmavarjudega jaapani turiste kohtab isegi Tallinna vanalinnas.

Päikest kartva, kuid sooja armastava inimese jaoks on Aasia just sobiv. T-särgi väel saab käia ka kell 22 õhtul ning ujuda saab peale päikeseloojangut. Tuleb vaid oma igapäevased rutiinid ümber mängida. Nii ei olegi lõunauinak enam laiskuse, vaid tervislikkuse märk.

Mida tuleb sünnimärkide juures pidevalt jälgida?

ABCDE reeglistik:

A – ebakorrapärane kuju ehk asümmeetria – sünnimärgi ühe poole kuju ei ole vastavuses teise poole kujuga

B – serva ebakorrapärasus – sünnimärgi serv on sakiline, sälgutatud või ähmastunud

C – erinevad värvused ühes sünnimärgis

D – läbimõõt üle 5 mm

E – kasv – muutused sünnimärgi mõõtmetes, servakontuuris ja värvuses lühikese aja jooksul.

Kas teadsite, et:

• head päikesekreemid sisaldavad selliseid aineid:
  • titanium dioxide
  • zinc dioxide
  • photostabilized avobenzone

• vältida tasuks kreeme, mille koostises on:
  • oxybenzone
  • octinoxate
  • padimate

Kui olete viibinud tugeva päikesekiirgusega riikides ning saanud ka päikesepõletuse, siis tasub ikka nahaasti juurest läbi käia ning oma sünnimärgid ette näidata. Ps – kõige suuremaks riskifaktoriks melanoomi tekkel on enne 15. eluaastat saadud päikesepõletused.

Säästuturismi aus hind

Eestlane on nutikas – nii meile sisendatakse ning nii meile meeldib mõelda. Isegi kui võõrad meid valitsevad, oskame ikka oma asju ajada. Mängime teiste mängureeglite järgi, kuid tegelikult mängime sealjuures veel „oma mängu“. Meie subjektiivne heaolu on kõrgem kui objektiivne – meil ei lähe kunagi halvasti või ei räägi me sellest. Me ostame ka siis, kui raha ei ole. See on hea – nii elame kiiresti üle majanduskriisi ning kohaneme Euroga. Kuid mida kõrgem heaolu, seda suurem oht, et muutume laisaks ning unustame sellesama nutikuse.

Odavalt reisides satud paratamatult paikadesse, mis panevad mõtlema, kas see on maailm, millesse tahad panustada. Säästuristi saastaresordis on majakesed nii tihedalt ehitatud, et nende vahel seistes pole võimalik käsigi välja sirutada. Majakeste trepid on ehitatud nii jaburalt, et oma ukseni jõudmiseks pead murdma läbi naabri elamise. Resordi sissekäigutee kõrval kõrgub prügimägi. Tunned üsna valusalt, et hotellitoa prügikasti pandud plastpudel leiab oma koha tõenäoliselt sealsamas. Samas on see odav.

Teisalt püüad võtta kõigest maksimumi ning näha kõiges võimalusi. Peeglilaua taburet muutub lauaks rõdule, hotelli seep muutub pesupulbriks. Kui duššist tuleb sooja vett, kuid kraanikausist mitte, siis siristad sooja vee klaasi (dušši juhe on liiga lühike) ja sealt edasi kraanikaussi. Läbi loetud raamatud liiguvad käest-kätte ning hostelist hostelisse. Sall võib ühtlasi olla ka tekk või sarong.

Parimate paikade ja võimaluste leidmiseks kulub aega ja energiat. Naeratada, suhelda ning ringi marssida...

Kas Aasia tundub kaugel?

Raske on leida Bangkoki seljakotituristide mekas, Khao San tänaval, hotellikest, kus poleks tasuta internetti või telekat, kus BBC ja CNN pasundavad võrdses kogustuses uudised nii Euroopast, Aasiast kui Ameerikast. Mõte sellest, et Eesti mobiilinumbri lõpetamine võiks probleeme tekitada, tundub endale juba naljakas. Uus riik, uus SIM kaart. Lihtne.

Siin on võimalik elada täpselt nii nagu kodus. Templi asemel on brändipoed, koduköögi asemel on austraallase pubi või sakslase pagariäri ning kohvimaailm valitseb Starbucks. Tänavapoe müüja oskab sind tervitada sajas keeles – sageli nii perfektse hääldusega, et iga emakeeleõpetaja heldiks. Ka Eesti on Aasiale lähemal kui osad arvata - tänavaturult saab osta nii Estonia lippu (mida kohalikul tänavanurga õmblejal oma seljkoti peale saad lasta õmmelda) kui ISIC kaarti või juhiluba.

Välismaal oleme märkamatult suurema infovoo sees ning tarbime rohkem infot – tavapäraste rutiinide (toit, wc, transport) asemel on segadus ja uued kogemused. Ahmime endasse rohkem info nii kodumaal kui välismaal toimuva kohta – kuidas sõpradel läheb, milline on parim tuur, mis on õlle hind. Vastuste saamiseks oleme valmis rohkem ka infot vahetama, mitte ainult tarbima. Me suhtleme rohkem. Teeme käivet mobiilioperaatoritele, internetiteenusepakkujatele ning kohviku- ja hotellipidajatele, kes viivad meid kokku teiste inimestega. Ning sealjuures oleme palju leplikumad –oleme valmis minema kompromissdele – usaldama enda passi hotellipidaja kätte, usaldama 20 aastase sakslase reisikogemust ning pidama eestlaseks nn „koduvenelast“, kellega jagad armastust keefiri vastu ning kellele eestikeelseid sõimusõnasid õpetas tema eesti koolis käinud „rohkem integreeritud“ sõber, mitte tema enda eestikeele õpetaja. Viimase sõnul eesti keeles roppusi ei olegi.

Asjad, mis juhtuvad maailmas, mõjutavad kuidagi meid kõiki. Ja see, kus sa ise sellel hetkel asud, kui suur uudis murdub, ei ole üldse enam tähtis. Jätkuks ainult oskust ja tahtmist olla tähelepanelik maailma uudiste suhtes. Tunne, et sa oled „kaugel ära“, on petlik. Lihtne on teha nägu, et sa ei tea, kust tulid need imeodavad imeilusad järgitehtud plätud, et suure tõenäosusega tegutsevad enamus „vahendajaid“ illegaalselt ning endast järgi jäänud plastikkottide hunnikuga tegeleb keegi „teine“. Iga astutud samm jätab oma jälje ning iga ost mõjutab maailmamajandust. Samas – elada nö „õiglast“ eluviisi – see on sama palju äri. Mida siis ikkagi valida – kas süüa teadmata päritoluga tänavatoitu või süüa orgaanilist porgandikooki, kus selle porgandi ökoloogiline jalajälg ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele?

Tõenäoliselt tuleb kuulata oma sisehäält ning püüda leida tasakaal oma harjumuste, väärtushinnangute ning kohaliku kultuuri vahel. Vaata lihtsalt enda sisse sama palju kui vaatad enda ümber.  

Seljakotist ja sellega reisimisest

Kuigi minu seljakott oli üsna kerge – veidi alla 10 kg Euroopa kliimas ning ca 12 kilo Aasia kliimas (kui tossud ja fliis olid ka endale koha leidnud), siis osutus see ikka liiga raskeks. Mitte minu jaoks, vaid minu seljakoti õmbluste jaoks. Kui nüüd päris aus olla, siis ega see mind väga ei üllatanud – mis sa ikka ühelt 2003 aasta Maxima poest ostetud kotilt ootad. Mul oli valida ka „korralik“ seljakott, kuid see oli jälle teismoodi ebamugav. (Seljakottide taskute ja lukkude hingeelu siinkohal pikemalt ei puuduta.) Igatahes jõudsin ma oma kotiga nädalakese ringi käia, kuni juhuslikult avastasin, et õmblus, mis rihmasid koti küljes hoiab, ühest küljest rebeneb.

Kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Minu öömaja tänavanurgal ootas mind oma õmblusmsinaga mr Nim. Tema töö kvaliteedist olin juba varem kuulnud – siis oli ta küll maika konstruktsioonist veidi teistmoodi aru saanud ning seega pluusi kandmatuks muutnud. Aeg oli anda talle teine võimalus. Koos mr Nimiga suutsin (õnneks!) tuvastada, et kott on suisa kahest kohast üsna katki.

Läks parandamiseks. Enne läks muidugi kauplemiseks. Nimelt oli mr Nim oma hästi väljateenitud pausil, kui ma oma kotiga kohale jõudsin. Tema partner aga palus mul oodata ning läks mureliku näoga härrat otsima. Klient ju ootab. Igatahes suutsin selgeks teha, et peale 10 min ootamist võiksin tema nimetatud 150 BHT asemel 100 maksta. Tehing sooritatud ja jäin õhtut ootama. Kell 17 oli tähtaeg. Kohale jõudes palus mr Nim mul oodata. Selgus, et ta oli võtnud endale allhankija.

Ootamisaeg möödus kirjut tänavaelu vaadates üsna kiiresti – selgeks sai näiteks kohalik frikadellide meisterdamise meetod. (Taldrikule pannakse ühtlane kiht hakklihamassi, silutakse pealt mingi vedelikuga ning ebainimlikul kiirusel lusikaga vehkides need supipotti kukuvadki) Kott käes, vaatasime koos tehtud töö üle. See, kas asi ka tõesti kvaliteetne sai, selgub juba homme, kui edasi liigun.

Mr Nimile ei andnud rahu, et tal minult 50 BHT saamata jäi ja avaldas soovi, et äkki ikka ma maksan juurde. Õnneks oli mul olnud tarkust jalutada Mr Nimini meelega ilma igasuguse sularahata. Ja siis leppisimegi kokku, et mina räägin oma sõpradele tema teenusest. Aus kaup.

Mr Nim:

Rambuttri tänava ots (7Eleven poolel), Banglumpoo, Pranakorn, Bangkok.

Markidest ja märkidest

Minu kallis vanaema andis mulle lahkumise päeval portsu eesti kroone ning avaldas soovi, et ma nende eest ikka postkaarte koju saadaks. Ma pole siiani reisidelt eriti kaarte saatnud. Kuid vanaemale antud lubadused on pühad. Igatahes lubasin, et saadan vanaemale kaardi igast linnast/kohast, kus ööbin (kui seal postkontor on vms). Esimene siis Cambridge linnast. Postimarki uurides selgus, et see oli välja antud mehe jaoks, kes esimesena maailmas täieliku puusaproteesi paigaldas. Minu vanaemal on üks puus juba proteesida ning teine annab endast ka valusalt tunda. Selline kokkusattumus siis. Ja tore (eks)kolleeg P küsis samuti täna, kas temale saadetud mälupulga ümbriku rahvuslikud rukkililled oli minu valik. Tegelikult oli see Pärnu Eesti Posti töötaja valik. Aga tundub, et postitöötajad üle maailma tunnevad oma tööd hästi. Inimhingede inseneride read täienevad - baarmanid, juuksurid, kohvikupidajad ja nüüdsest ka postitöötajad. Eks näis, mis loo järgmine mark jutustab.

Kus kõht, seal kodu, kus õhtu, seal öö.

Tore on ööbida Eestis olles nii nagu tavaliselt reisidel - juhuslikkuse tulemusel. Üsna lühikese aja jooksul elasin Tallinnas Uues-Maailmas, südalinnas, Rocca-al-mares, Kristiines ning Kadriorus.


Sealjuures nautisin seda, et sain kaasa elada sõprade eludele, kasside eludele, laste eludele, pereeludele, kohvikeetmistele, pudrutegemisele, kama söömistele, veinijoomistele, kitarri ja flöödimängimistele. 
Nautisin vaadet sirelipõõsale, merele, vanalinnale, keskturule, sisehoovile, suurele tänavale.


Ära ei eksinud ning õues või põrandal ka ei pidanud magama.
Selline "eksperiment" siis enne ametlikku reisimist. 

Räägi inimese, mitte tema koeraga

Kui meil on sotsiaalkampaaniate teemad reeglina äärmiselt tõsised - helkur & suitsuandur & turvavöö päästavad elu, ID-kaart pakub turvalist elektroonilist identiteeti jne, siis Austraaliast jäid mulle meelde mõned toredad pisikampaaaniad...

Näiteks valmistati mõni aeg tagasi ette kampaaniat, et teavustada SOS numbri (Austraalias 000) tõsidust. Ära ikka helista, kui oled murdnud küüne, pillanud padja maha või kui sul on lihtsalt pizza isu. Probleem on selles, et 000 on lihtsalt nii lihne valida, et tekib kiusatus seda igal võimalikul ja võimatul juhul ka teha. Kuid kiirabiauto ei ole takso :) Tähtsaimad sihtgrupid olid mäletamist mööda pidutsejad, immigrandid ning kuni 10-aastased lapsed. Viimastele mõeldes tehti ka mäng

Veel jäi silma reklaam, mis üritas austraallastele selgeks teha, et nad ei peaks pimeda inimese juhtkoeraga juttu tegema. Sõnum oli stiilis, et pime on ka inimene, kes tahab oma elu elada... Räägi inimese, mitte tema koeraga. Kampaania lehte ei suutnud enam leida, kuid soovitusi pimeda inimesega suhtlemiseks aga küll.

"Say hello to us. If a blind person has a guide dog don't ignore the blind person in favour of the dog. When you say "Hello" to the dog, say "Hello" to the blind person. You'll be amazed how many people speak to my dog but totally ignore me!" RachelGreen.com