Päriselt-päriselt...

Mul oli täna üks selline „päriselt-päriselt“ tunne. No teate ju küll seda reklaami, kus kõik peale esimest on tasuta. Ja Uukkivi oma maheda häälega teatab, et päriselt-päriselt..
Jalutasin peale kodust päeva (aia koristamine prahi esimesest kihist ning suurest riiete pesust ning kuivatamisest) alla parki. Avastasin, et lisaks väga ilusale linna vaatele on see tõesti suur park, kus tuvide asemel on tõesti papagoid ja üleüldse. Igatahes seal paari kiiremat sammu tehes (päris jooksmiseks seda küll nimetada ei saa) vaatasin ja nägin tohutult ilusat linna vaadet läbi puude ja pargi. Igatahes – siis oli küll selline hetk, et oot-oot, see on ju päriselt! Nii et ma pean end veel ikka näpistama, et kogu seda asja siin uskuda. Siin olemine on kuidagi väga loogiline.
Aga park on Jubilee & Bicentennial parks in Glebe. /.../At the northen tip of Glee Point Rd lie these two large parks with good views across the bay to Rozelle and back towards the city....Fig and palm trees dot the landscape and mums and dads stroll along with their kiddieds. It's a low-key, friendly atmosphere. (Lonely Planet, Sydney)

internet tuli

5000 eek, 500 eek kuus ning tund aega installimist. majakaaslane vaatas, et ma olen ikka ogar küll. nii palju raha ja tõmblemist mingi neti pärast. aga no näis. vaatan, kas suudan lubatud mahupiiridest kinni pidada. ja luban regulaarsemaid kirjutisi. juhuks kui keegi peaks neid lugema. ja te võike mulle ka ikka kirjutada ning kommenteerida...

Eestiga suhtlemisest

26.detsember 2007
Kuna ma internetti ei leidnud (ei õnnestunud tuvastada ühtegi mitte-turvatud võrku), siis otsustasin ühenduda Eesti pankadega telefonitsi. Olin nii ettenägelik ja avasin endale mõlemas pangas sellise toreda teenuse nagu telefonipank. Lõpuks õnnestus mõlema pangaga ühendust saada (kuigi ma pakun, et selle kõne telefoniarve on kokkuvõttes suurem kui netikohviku oma oleks olnud) aga vähemasti oli elamus huvitav. Nagu ma aru sain, siis üht klienditeenindajat ma küll segasin enda eksistentsiga ja ta oli väga rõõmus kui selgus, et ma mingit vajalikku koodi üles ei leidnud. Aga tema kahjuks ja minu õnneks ma need leidsin ja juba huvi pärast helistasin uuesti. No neiu küll ei tundunud olema kuigi rõõmus, kui teatasin, et mina olen see, kes juba varem helistas ja nüüd ka õigeid koode omab. Ma arvan, et kui felefonipanga vestlusi salvestada võib päris palju neist õppida. Igatahes tundub selline suhtumine siit kuulates eriti nõme. Aga teine pank oli tore ja soovis häid pühasid. :) Kontojääki vaadates ja kõike kalkukeerides otsustasin ikkagi neti peale kulutada (ja loodetavasti skype ja msni abiga muu telekomi osas säästa). Ühekordne investeering on ca 3000 eek ja siis igakuine vastavalt kulutatud mahule!
3 GB kuus maksab siin näiteks mingi 400 eeku. Ühesõnaga mõtlen juba väga pro-aktiivselt töö otsimisele või pigem leidmisele...
Igatahes teadis majakaaslane Chris ehk hüüdnimega Kolumbus rääkida, et üks eesti tüdruk töötab kohas, kus tuleb käia ukselt-uksele ja müüa heategevuse lepinguid... Options are endless. Pro-aktiivsus ja optimism on meil siin mõttes suurelt kirjutatud. Paanika-osakondasid ei tundu Sydney peal eriti olevat. See linn mõjub hämmastavalt rahustavalt. Täna avastasin, et kui oma kodutänava juurest keerata paremale ja veidi jalutada, tuleb vastu jõgi, suur park, vaade pilvelõhkujatele ja kahele suurele sillale. Fotod laadid (küll hästi väikselt) üles siis, kui teen suure - "sain-interneti-ja-sel-nädalal-rohkem-poodi-ei-lähe" peo.
ps - must leib ja sült on külmkapis ja majakaaslasel ainuüksi nende vaatamisest/nuusutamisest süda paha ja väga imelik ettekujutus eestlastest olemas. Ja hüüdnimi on mul riki - mis ajab just täpselt niipalju närvi kui mistahes hüüdnimi.

Austraalia-eesti jõulu möll

25.12.2007
Vahepeal on saatnud mind peamiselt ebaõnn – interneti võimaluste leidmisel ning õnn muudes asjades.
Nädalapäevadest ei tea ma midagi ning ka kuupäevad on ähmased – kaks telefoni on abiks – ühel on eesti aeg ja teisel on kohalik. Arvutamises ma teatavasti kuigi hea ei ole.
Olen end juba uude elukohta Sydneys sisse seadnud – ning juba ka kasutanud võimalust kodust öösel ära olla – külastades sugulas-majutusasutusi ehk siis sugulaste kodusid kus tunne on tõeliselt kodune.
Turisti vaatest
Kuna kõik töö agentuurid on kinni ning suurt midagi ei liigu selles osas enne uut aastat, siis tegin endale ühe turisti päeva ning läbisin enam-vähem täpselt Lonely Planeti jalutustuuri nimega „Bondi to Coogee costal adventure. Taevas oli päike ning nädalapäev oli pühapäev – mis tähendas seda, et buss Bondi rannale oli tõesti täis. Raamat ei valetanud, kui soovitas kogeda, kui lähedal võib teine inimene sulle bussis seista ilma et keegi rasestuks. No igatahes – mingi hetk ma vahetasin bussi. St ma pidingi seda tegema aga ma vist läksin veidi varem maha. Igatahes kõndisin ühe bussipeatuse jagu ja astusin järgmisesse bussi – mis viis ka randa aga oli täiesti inimtühi. Lõpp-peatusesse jõudsin mina ja kaks prantsuse homo. No rand oli uhke ja lained olid suured ja vesi oli külm :) Seega suundusin edasi Bondi turule, et uusima ranna-moega tutvust teha. Päikeseprilli moes hakkan juba tasapisi orienteeruma – on sellised kummalised – ülevalt kandilised ja alt ümarad värvilised värgindused... No katsun nendest ühe pidi ka saada. Ja riiete osas – mida vähem seda parem. Tõesti – olenemata sinu figuurist, kannavad kõik kliete, no sisuliselt rätikuid mis ei kata kedagi ega midagi. Kohati on see üsna kole vaatepilt. Igatahes ma vist päris õiget glämmi Bondi randa veel ei näinud – modellide asemel sattusin mingi nurga peale rannas, kus vene keelt kõnelevad (härras)mehed dominot mängisid. Oli selline Budapesti spa tunne :) Edasi jalutasin mööda väga ilusat rannikut – see kivide ja ookeani värk on ikka tõesti võimas. Läbisin hulga randasid ning viimasesse jõudes juba sain pisut rohkem kohalikust ranna-kultuurist aru. Tähtis on tulla kambaga, võtta kaasa eski (külma-kast) ja oleleda. Ilmtingimata ei olegi vaja liiva peal olla. Iga murulapp, pinkt, trepp, kivi, küngas käib ka! Aga ujuma ma veel ei jõudnud – vesi oli 17 kraadi! No ei! Ma ootan selles osas paremaid aegu. Aga surfareid austan ja vett kardan. Selle 4 tunnise mata käigus nägin igas rannas mõnda pääste-operatsiooni.... Neil on siin trikiga vesi... Igatahes katsun mõne kaaslase randa minnes kaasa haarata. Rannas olemine on üks väheseid asju, mis mulle ei meeldi üksi teha.
Järgmine turisti-värk on nende boxing day (26ndal) puhul minna vaatama jahtide võistlust vms. No tõenäoliselt näete sellest lõiku Aktuaalses kaameras või midagi. No ma siis ka seal kuskil rahvamasside seas. Nagu ka vana-aasta õhtul – kus minu ainus plaan on näha ilutulestikku. Ja siis koju magama – sest uus aasta ootab ja töö vajab leidmist. Kas ma tahan tööle mõelda? Ei! Aga üür on 160 dollarit nädalas (mis teeb ca 1600 eek nädalas) ning kuigi sugulased on tõesti mind siin ära hellitanud ja mind kõige vajalikuga varustanud... siis ikkagi – ei tasu viimaste sentidega riskida...
Aga rääkides majandamisest – siis hetkel mul pole aimu, mis mu rahaline seis on – eesti kontodele ligi ei pääse – ma arvan, et hansa on ikka oma välisühenduse pordid kinni keeranud või midagi. Telefonipangaga veel ei ole viitsinud mässata. See on järgmise nädala task.
Aga jah – minu kulutuste näited:transport:10korda bussi pilet ca 20 dollarit
rongisõit onu juurde (üks ots) 4 dollarit
...
kõige ebavajalikum ost on olnud lambipirn (2 korda) – sest see lihtsalt ei sobinud soklikkse. Aga lahendasin asja loomingulisest ning praegu kõik toimib :) laenasin naabritelt.
Seni kõige asisem ost on olnud mul reisi-föön (eesti oma oli lihtsalt liiga suur). Ma pole suurem asi ilu poole püüdlema aga see soe õhk juustes on päris tore.
Aga paljus on mind küll mu sugulased aidanud – voodi riided, jõuluks ca 8 erinevat käterätti, soola ja pipraveski (hädavajalik!), veidi pesupulbrit jne et jalad alla saada ning lisaks hulga mõnusaid asju nagu küünlad, jõuluehted, Johnny Cashi kogumik (no film mulle tõesti meeldis ja see on selline tore „olen-reisil-ja-hobune-kappab“ muusika.
Pean mõtlema, kuidas seda kõike heastada – 24ndal tegin perekonnale päkapikku ning olen paar eesti keele andmise tundi veel võlgu... Peab nuputama...
Kodusest olukorrast
Hetkel tunnen end nagu üks seebiseriaali kangelanna, kes armastas enda artikleid kirjutada ühes suures linnas akna peal... Igatahes näen ma välja vaadates Anzacki sild – mis on Sydney kõige uuem sild ning mõned uhked pilvelõhkujad. Noh – sodi täis aedik paistab ka. Aga selles osas ootame Chrisiga (23 ja britt), et teised ka sisse koliks – koristamist jagub suuremale hulgale.
Tuba on mul pisike aga tore – suur voodi, väike laud, vana kamina ase, kapp ja riiul. Ja igal pool on mingid asjad vedelemas. Ühesõnaga – selles osas on kõik endine. Olenamata pindalast suudan selle katta ühtlase asjade kihiga.
Maja ootab alles teisi elanikke - ja siis saab ka koristusega alustada. Ning hetkel jääb vaid üle loota, et omanik täidab mõned oma lubadused ka.
Jõulutundest
Jõulud on olnud üllatavalt kodused - inimesed on tähelepanelikud ning hoolitsevad ning tõesti hoolivad teineteisest. Koduste pildi vaatamine on veidi raske - emotsioone on palju ning muljeid aga tagasisõidu aega hetkel veel ettepoole tõstma ei kipu. Pakun, et järgmine potentsiaalne raske hetk on stressamine töö pärast. Aga üldiselt on sisetunne hea. Küll ta laabub.

Internet sai otsa

Istusin terve päeva netis – otsides töökuulutusi ja korterikuulutusi. Täna tuli mulle meelde, et kohalik pere siin maksab netiaja kasutamise järgi. Nii et – kui ma täna küsisin, et kas ma olin liiga kaua netis, selgus, et ma olin kasutanud kahe päevaga kogu nende kuu aja mahu. Nii et – ma nüüd ei lähe netti mõnda aega. Aeg kaob, häbi jääb...
Igatahes veetsin ma päeva mööda linna sõites ja kõndides ning nada! Nichts! Ööbisin onu juures ning jätkasin enda otsinguid.
Vaatasin üht toredat korterit linnaosas nimega Glebe – aga see anti kellelegi teisele. Kuigi Cindy oli väga sõbralik. Aga sellised nad siin juba kord on. Sõbralikkus on kohustuslik element. Peale lõputuid telefonikõnesid ning nii hinna kui korteri st toa asukoha osas järeleandmisi olin ma juba alla andmas. Istusin botaanikaaias ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Otsustasin minna raamatukokku ja vaadata, kas on uusi kuulutusi olnud ning tervelt üks oli! Igatahes teatas Mick, et tal on küllalt tubasid – ja suisa Glebe's. No igatahes olin ma juba siis otsustanud, et kui seal rotid ringi ei jookse, siis selle koha ma võtan. Kohapeale jõudes selgus, et maja on ilus ning sain endale toa valida. Valisin kõige väiksema. Remondimees, kes kohapeal asju korda sättis, soovitas küll teisi tubasid... Aga täpselt vannitoa kõrval ka ei tahtnud olla. Ju ma meeldisin talle – ta ju ka Euroopast, Armeeniast! Igatahes helistas ta oma bossile ja veenis teda, et ta toa just mulle annaks. Sest tegelt oli seda juba mitu inimest vaadanud. Noh tegelikult ei olnud sellel midagi pistmist inimliku headusega – ma maksin lihtsalt kohe deposiidi :) Aga igatahes – maja ja asukoht on hea. Kõik teised toas on veel asustamata. Aga pakun, et paari nädalaga elab seal nii 10 inimest. Kõik võõrad. Aga mõnes mõttes see hea ka – saab koos maja reeglid kehtestada. Igatahes kolin ma laupäeval (22ndal sisse) Olen seal kuni 24ndani ja siis ööbin onupoja juures. Sest nad transpordivad mind ühelt jõulupeolt teisele. No ja selleks ajaks olen ma kindlasti oma kodu vead üles leidnud nii et väike luksus vahele ei tee paha!
Aga veel üks stiilinäide kohalikust stiilist – mul õnnestus enda bussipeatus maha magada (st et ma ei teadnud kus maha minna). Lõpp-peatuses uurisin bussijuhilt, et kas see on nüüd õige koht ja muidugi ei olnud. Igatahes soovitas mul minna järgmisele bussile ja tagasi sõita ning öelda, et ma siit selle bussi pealt tulin. Igatahes tundus see juba kahtlane. Järgmisele bussijuhile midagi mõmisesin mispeale töö küsis, et kas sa tulid eelmiselt bussilt? No siis sa küll maksma ei pea. Ja siis lasi ta bussi ekstra madalamaks iga vanainimese jaoks, kes bussi peale tahtis tulla. Aga ise nägi välja nagu noor ülbe türklane. No tore igatahes.
Ja jätkates kohaliku ajakirjanduse analüüsimist – leidsin siinsest tasuta lehest eriti naljaks rubriigi. Ma tsiteerin.....Rubriik: Here's looking at you.
To the stunner working at the Wynyard station bakery on Wednesday: you made my week. Love your smile. Look foward to seeing you again. Met, the Shire.
To the guy with stretched lobes and full sleeve on the coast to central via North Shore: you blow my mind. I want to get to know you.
From Rock chick to James (mX, Thurs): I just moved down from Queensland and am surprised how hard it is to meet peope in such a big city. You sound nice. I'm blonde, 27, and like rock, too. We should go to a gig together.
Kas keegi mäletab ajalehte „Meie meel“? No ma pakun, et neil ei ole siin ratet. Aga neil on Facebook. Enamusi inimesi, kes telefonis räägivad, räägivad, kas nad kedagi accptisid või mitte jne jne jne. Lõbus on siin! Tegelt ka!

Päev Sydneyga

Sügavatest vestlustest jaamaülemaga on kujunemas juba harjumus (või on kaks korda juba rutiin?). Igatahes tuli taas juttu ilmast ning siis ta vaatas mulle veidi otsa ja teatas, et ahja, sinu pärast on ilm selline. Igatahes sain ma selle põgusa perroonil ootamise käigus (no aega oli tubli 5 minutit) teada, et kuidas ta oma praeguse naise leidis ja kui suur vanusevahe neil on. Naine on tal hiinlane – mida varem võimalikuks ei pidanud, kuid multikultuursus on jõudnud ka Sydneyt ümbritsevatesse küladesse. Vanasti müüsid jaamaülemad rongipileteid – nüüd on jaames vaid masinad. Seega on nende ainsaks ülesandeks olla varem kohal ja olla perroonil – aidata ning niisama lobiseda. Selline tore ametikoht. Mina, kes ma iga kulutatud dollari järel töö otsimisele peale mõtlen, pean ju kõiki võimalusi kaaluma – aga jah – teenindussektoris mulle küll tööd ei anta. Põhjamaine loomus sobib vast ainult mõne eriti igava poe jaoks. Aga no lootus maha ei mata – ja pealegi annab poodides käimine võimaluse selle teeninduskuluuriga tutvust teha. No põhjuse shoppamiseks leiab ju alati ;)
Perroonil sain jaamaülema kõrval (ta nime uurin homme välja ja püüan ka meelde jätta) tuttavaks ka Pavarotiga. Õigemini härra jaamaülem tutvustas meid. Saatuslik kohtumine nägi välja nii, et osutas ta kuskile õhku käega ja teatas – Pavarotti. Traatidel nägin kõõluvat ja kilkavat Pavarotit – linnulist. Eks nimesid on ennegi imelikke taime- ja loomaliikidele antud, mõtlesin ma endamisi. Aga selgus, et selle nime pani jaamaülem isiklikult – sest too linnuke pidi kenasti laulma. No ma ei tea – meie ööbiku vastu küll ei saa (jah, ma isegi tean seda öö pikk-öö pikk värki)

Nii – aga see kõik oli soojendus Sydeny jaoks. Esimene asi, mis mulle seal ette jäi – oli tuul ja päike! Igatahes tundub see tuul seal tõesti koguaeg olevat (nagu mulle juba vanad Sydeny fännid on rääkinud) ja see on hea, sest kuigi kohalike jaoks oli täna külm ilm, siis minul ei olnud värskendava tuulekese vastu küll midagi. Linn ise on tõesti ilus (ja hiiglama suur). Minu tänane rongipilet võimaldas vaadata ringi CBD-s (central business districtis) – ja seal jäi ka pool ilu nautimata... Aga haisu sain ninna ja hamba verele. Esimese ajana jõudsin hommikusse Hiina aeda. Olin üks esimestest külastajatest ja seal on tõesti väga ilus ja üsna vaikne. Kõik on mõeldud selleks, et sa saaks erinevate kohtade peal istuda ja vaadata ja mõelda ja lihtsalt olla. Ja sealjuures on igal asjal ka oma mõte – mitte lihtsalt suvaline ilusate kivide-taimede jada. See, et inimese olemist mugavaks tahetakse teha, on vist üleüldine trend siin – Kuninglikus Botaanikaaias (Royal Botanic Garden) on suured sildid, et palun astu ka muru peale – katsu taimesid, nuusuta lillesid, räägi nendega ja ole üldse üle kere õnnelik! Ma üritasin ka – aga täna jäi looduse ilu võistluses hiina aiake peale. Aga kuninglikkuse kavatsen ka veel risti ja põiki läbida. Hea kui ma täna ühte kümnendikkugi sellest nägin. Vahepeal sai ka erinevaid turistikaid tehtud – no ooperimaja jne stiilis. Aga majadest, sildadest ja parkidest enam jäid silma ja meelde inimesed. Eri linnaosades on nad nagu öö ja päev. Leidisn üles Sydney suure jõulukuuse ja see koht on täiesti sobiv inimvaatlusteks. Igatahes on mul kalendris juba date iseenda ja suurlinna inimestega – kõigepeal inimeste vaatamine Martin Placel ja siis nende elamuste töötlemine Royal Gardenis. Citys jooksevad ringi tõelised pintsaklipslased – ühendav joon – musta riietumine (ja ometi öeldakse uus-meremaa kiwide kohta – „all blacks“)
ja imelikud jalanõud. No jalga tõmmatakse lõuna ajaks sageli tossud – et veidi saaks ikka sporti teha kuskil pargis või plätud, et kuskilt endale võileb krabada. Yuppide ja tegelt toredate inimeste lemmikkohta – Cargo baari veel ei jõudnud. Aga aega on.
Neil on muide üleval reklaamid stiilis – if you have a problem – dont try to solve it alone – talk to us. Ja mulle tundub, et nad tõesti ka vastavad :)
Igatahes – Sydney on seda väärt, et end seal sisse seada ning riskida võimalusega, et ainus töö, mida pakutakse, on vahvlite küpsetamine. Sydneys võiks neid vabalt küpsetada.
Ps – ma olen liiga laisk, et linke sisse panna. Aga te leiate kõik need kohad wikipediast ise ka üles :)

veel info allikaid

täna sain veel sellise vägiteoga hakkama, et kõndisin rongijaamast meie majani. oma 30 minutit jutti tuli üht jalga teise jala ette panna. See oli esimene kord, kus ma siin jala liikusin. Eile käisin vaid korra ümber meie blocki (ja tegin poolteist tiiru, sest majad väga sarnased. õnneks silt bus stop tuli kuidagi tuttav ette) ja sellest kujunes tõeline õppereis - ringvaade suburbia hingeellu. Uuringu metoodikaks prügi sortimine. Noh õnneks oli see sortimine juba enne mind ära tehtud. Täna oli nädala suur prügi peal ja kõik majad olid enda ukse ette pannud uhked prügikastid - tavaline prügi, paber, pudelid. Keskendusin enda uuringus joomisharjumustele (vett tuleb teatavasti palju juua) ja tulemus oli selline: Üks keskmine Hazelbrooklane joob piima, Stellat (õlut, kui keegi mingil põhjusel ei tea), veidi Austraalia veini ning mõned radikaalid ka viina või valmissegatud viina-jooke (termin ei tule meelde).
Aga lapsed siin infot välja ei anna - vähemasti mitte selles situatsioonis, kus poiss sõitis jalgrattaga - auto jäi kõrval seisma ja oletan, et isa küsis, et noh kuidas koolis oli. poiss vastas "good". Meenuvad minu vestlused kodus pidudejärgsel hommikul. Küsimus: Kuidas pidu oli? Vastus: Normaalne. Oh ole sa Eestis või Austraalias :) (vat juba nii suur elutarkus on peale tulnud)
ps - mu käest küsiti, et kas ma olen ameeriklane. No see ei saanud olla kompliment ei mulle ega mu aktsendile.

Valgus pagasitunneli lõpust

sugu: mees
vanus: hilistes kahekümnendates
amet: lost ja found ametnik
isloom: organiseerib trolly nii, et selle eest ei ole maksta, mispeale kolleeg kohalikku türgi laulukest laulma hakkas. Kõlas nagu pulmamarss.
Iseloomulik lause: I like that!
Ataturki lennujaam, Türgi. 08.12.2007

Igapäevasest rutiinist...

Minu igapäevane rutiin seisneb tõusmises, olemises ja teleka juures söömiset. Seda ka siin olles. Ainult et kanal on kohalik ning hommikusaates kantakse lipsu ja kleite ning klatsitakse teisi taga.
Teemad on sellised olulised – big issue rubriigis räägiti sellest, et kuidas kaks pizzafirmat vähendavad oma pizzasid aga küsivad vana hinda. Kolmas suur pizzafirma on turu solkimise pärast endast väljas. Sama saadet vaatasid ka tädid rongijaamas – seal on ootesaalis ka telekad – nii et rutiini ei sega miski. Teemad perroonil olid aga märksa tõsisemad – kliima muutused ja kohalik ilm – mis on nende jaoks hirmjube. No täna oli mägedes siin nii 15 kraadi ja vihmane. Kohalikud on täitsa endast väljas. Mainisin, et ju sellepärast, et ilm on otsustanud minu aklimatiseerumist lihtsustada. Vähemasti nad naersid selle peale. Testin ka siinset huumorit vaikselt – kuna kõik inimesed kipuvad tsit-tsättima, siis on seda üsna lihtne teha. Üldiselt on isegi lootust selles osas. Kuigi – kuiva huumori peale teevad alguses üllatunud nägu aga kui aru saavad, et oli nali, siis naeravad. Vaevalt nad aru saavad, milles nali oli.
Täna jõudsin poole Sydney tee peale. Minu ainsaks ülesandeks õiges jaamas maha saamine. Varustatud plaaniga asusin teele. Õnnestus! Maamatsi rongiga sai kenasti juba linna melusse. Seal külastasin enda lähikondlasi ja suurt kaubakeskust – tore oli inimesi näha :) Aga siiski õnnestus endale telefon saada ilma sabata. Klienditeenindus on vinge – erandiks ei ole ka riigiametnikud.
Täna on teise täispika päeva lõpp – ning juba on mul olemas uus sim kaart (number pole veel peas ning eestlaste jaoks on ka emtile sõnumite vastamine ok – vastan enamasti siis, kui jõuan teie jaoks hommikul, minu jaoks õhtul netti – ja saan skype'i lõputuid võimalusi kasutada. Nii et ärge siis väikeste viivituste pärast pahandage.
Täna oli mul eesti külmlaud – must leib ja heeringas ning õige maitsega piparkoogid. Minu onu ja onunaine on ikka väga edukalt enda identiteeti hoidmas. Ja teavad eestist ning minu sugulastest rohkem kui mina. Ja üldse minu uudised Eestiga seonduva osas pärinevad veel ühest uuest allikast – ajalehest Meie Kodu (australian estonian weekly „Our Home“. Kas keegi TÜ ajakirjandusosakonnas juba uurib välis-eesti meedia diskursusi? Igav? Siit mõni isuäratav pealkiri ja meedianope:
„Venekeelne kuulujutt internetis tekitas kroonimüügipaanika. /.../ Kuulujutt on üleval näiteks põhiliselt venekeelse noorsoo esindajaid ühendava Öise Vahtkonna kodulehel.
„Kanade eestlased avasid Eesti asjade internetipoe. http://estore.ekn.ca.“
„Eurosaadik reklaamib pronksiööd protestina rõhumise vastu“
„Palo: halli passi rahvas ei tahagi kodanikuks saada./.../ Meil ei ole olulist vahet, kas sa oled kodanik või ei ole.“
„Nõukogude sõjaline õpetus käis Pätsi pilgu all“
„Iluaia võistlus“
„Vitsut tahab inglise keelt Tallinna ametlikuks keeleks“.
„Ilves: võrdlus Soomega aitas Eestil kiiresti areneda“.
„Tori hobune osteti Austraaliasse“ (seda lugu ma juba teadsin – Toris kuulsin)
No ikka pole huvitatud? Ega ometi üks magistritöö siit ei tule?
Lisaks õnnestus mul arvutigeeniust etendada – noh juhuslikult igast linnukesi ringi tõstes saab lõpuks ikka asja. ;)
ps- Eesti Päevad on Melbournis aasta lõpus – kavas ka näiteks Eesti köök ning Kikilipsu Maskiball. Aga kuna ma alles nii kodu-Eesti mõjudega, siis minema ei pea. Vähemasti veel mitte. Pealegi on kindel plaan vaadata ilutulestikku Sydneys- ja neid on kaks. Mäletate? Ma ju rääkisin...
Tänase päeva pühendan ma Sulle, isamaa!

ja mis edasi juhtus?

Niih... Istanbulis selgus muidugi, et - kui te tahate enda pagasit näha, siis otsige see üles! Selleks pidi riiki sisenema, selleks pidi viisa ostma (ainult cash please) (see kleebiti passi avalehe taha - mitte viiade lehtedele mida on terve pass täis). peale kõike seda jõudsin ma muidugi pakilindine siis, kui kõik olid ära läinud ning kohvrit ei olnud kusagil.. õnneks oli seal üks sõbralik ametnik - kaks ei viitsinud üldse kuulata, et mis räägin) nuhksime välja, et mu kohver oli kuskil teises kohas ja tema sõber leiab selle raudselt üles! õnneks nii oligi - oma telefoninumbit ma siiski ei jaganud. hhhe. aga trolly eest ei pidanud tasuma - andis enda tagaruumist enda oma...
Sellele väiksele hirmujudinale möödus 5 h ootamist - lükkasin enda kohvreid mööda lennujaama ringi - et jalgu väsitada.... sest ees ootas 11 h len Kuala Lumpurisse ja siis kohe edasi. Kuala Lumpuris kuulsin ühte väga ilusat heli - sulaselget eesti keelt. nii et estraveli tsikk eksis kui ütles, et keegi teine küll sel päeval ei sõida :) Selline äge eesti pere, kes oli end kokku pakkinud ja austraalia tee ette võtnud. Sealt sain ka väga toreda reisikaaslase - sümpaatse hallipäise Jaagu - kellel sain aidata riiki sisenemise asju korda ajada - sh turvakontrollile seletada, et seljakotis on vorsti, mis on türgist toodud. peale tunnikest rapsimist saime kenasti läbi. mina sain enda viisa kohta labeli passi ning kotte ei lastud isegi x-rayst läbi. kiideti vaid, et saapa tallad on puhtad (olin teinud risti lahtisse - kas teil on kohvris esemeid, mis on maapinnaga kokku puutunud?) Kohale jõudes oli Jaagul vastas Jana - eestlased austraalias kogukonna esindaja. Orkut liidab kõike ja kõiki. Peale väikeseid otsimisi leidis mu väärt extended family mind üles - üllatuslikult ei tulnud ma üksi vaid koos sootjaga ja see tekitas veidi segadust. eesti keele tundis ta aga ära ja asusime teele Hazelbrooki.... Ilm oli lämbe ja pime. selline põnevus oli õhus. Kodu on siin väga hudane ja tore. Hästi palju on asju, mis eestit ja kodu meenutavad. Täna olen esimest päeva ärkvel siin. Siinsest elust-olust juba peagi lähemalt. Tänaseks olen näinud juba oma kolme otsest sugulast - onutütart ja tema vahvaid kaksikuid. ning homme näen üle pika-pika aja enda onu ja tema abikaasat. Seega - eestlased hoivad mul kendasti silma peal ja vaatvad et ma ikka hakkama saan. Fotomaterjal villastest sokkidest ja ahjust lisandub peagi - meil siin sajab, meil siin valmivad õunad....

ps - lennutunnid on suht mõttetud asjad...
ps - täna esimese asjana pakkusin 20 dollari arve juures 20st münti.... :) aga muidu olen ma normaalne.

veidi tagantjärele tarkust....

7. ja 8. detsembri vahel Riia lennujaamas (RIX)
Predüüd „Rica-Pärnu-Riga“
Reisimine on tore ning enne seda tuleb vana vene kombe kohaselt istuda. Sedakorda siis Pärnus ema ja vanaemaga. Paradoksaalsel kombel tuleb hiljem reisi käigus veel päris palju istuda.
Õnneks sai alguses koos Anuga istuda – reis Riiga oli good as always (ma juba harjutan võõramaa keelt) kui vaid pidurdused ja järsud kurvid välja haarata – siis haises eurolines ikka rämedalt kuse järgi. Lõhna allikaks WC. Kuskil Ikla kandis küpses plaan (ei ole WC-ga seotud), et oleks ikka mõistlik hankida endale käsipagasi jaoks üks kott. Nimelt selgus kohvri pakkimisel, et jube palju trääni jäi üle ning appi tõttas Anu enda kotiga. Aga õnneks sain selle Riias siiski talle tagastada – sest suutsin leida ühe koti, mis tundus piisavalt väike, et mahtuda lennukisse, kuid samas piisavalt suur, et mahutada minu seljakoti ning läpaka koti (mis meenutas küll sellist lenduri kohvrit vt estonian-air) sisu. Tänasime selle eest, et on reede – süües T.G.I.Friday-s ning hiljem loputasime viimaseid Riia mälestusi Hedonises (kus baarmanid ohtralt trikitamist õppisid) – see koht on Reval Hotel Latvia taga ning väärib igati külastamist. Kuskil Hedonise juures leidis enda lõpu ka minu uus vihmavari, mis sai Riia peatänavalt ostetud (oli enda oma maha jäänud ning sõbrad teavad, et mu vaikne hobi on eriti odavate – soovitavalt 1 EUR – vihmavarjude omandamine. See konkreetne eksemplar aga ei pidanud tundigi vastu :( nind leidis enda lõpu prügikastis, kuhu enne teda oli juba üks vihmavari jõudnud ning mille kõrval seises veel teinegi katkine tükk. Sellest oleks hea foto saanud, teadis Anu – ja nagu ikka oli tal õigus ;)
Bussijaama pakihoid mõõtis mu kohvrit vist nii 26 kiloga. Lohutasin end, et kui Vaio-kolaka välja võtan, jääb vaid lubatud 20 alles... jee-rait! Bussijaamast lennujaama jõudmine oleks üsna haprasti läinud, kui Anut poleks olnud. Sest – enda koormat ma ise kanda ei jõudnud. Eks tuleb tublisti viinamarju korjata – küll siis juba varsti jõuab.
Lennujaamas käis kõik siuh-vilks. Lisakilode eest nõutati raha – õnneks suutsime veidi asju välja rookida ning jõuda kaaluni 21,8. Klienditeenindaja business classi kassas igavuse käes vaevlemas oli meie saavutuse üle vist sama rahul kui meie ning saingi loa turvatsooni siseneda. Peale vestlusi turvanaisega – kelles oli meie sahmimine (need neetud kilekotid!) kahtlust äratanud olime sunnitud Anuga lahku minema. Aga ma olen enam-kui veendunud, et meie kaugsuhe õnnestub! Juba praeguseks oleme mõned kosutavad SMSid vahetanud.
Turvaväravast sain ilma piiksuta läbi – koti osas (mis oli veel raskem kui ta välja paisis), oli küll turvamees pisut kahlustav... kuid võlusõna, et ma sõidan kaugele-kaugele Austraalia maale... ta leebus. Igatahes oli ta sümpaatsem kui tolli tädi. Kes üldse ei naeratanud. Tallinna lennujaama blondi poisipeaga tädi vastu ta küll ei saa!
Ja siis algas see ootamine – seni on kõik kärmelt läinud. Kõigepealt ootasin, et Londoni lend minu väravast ära läheks ja vaatasin trendikaid inimesi – no Londonisse minek pole naljaasi... Lugemisvaraks Agne kingitud X-generatsioon (by Douglas Coupland – ma lubasin endale, et ma hakkan inimeste nimesid selgeks õppima!). Hetkel olen pool sisse neelanud ja senisele kahe käega alla kirjutamas! Tänud selle eest. Klappidest tuli Amelie filmimuusika – no enam zenimaks minna ei saa. Mõtlen küll veidi hirmuga, et mis juhtub kui raamat läbi saab ja koristajatädi ka ära läheb ja äkki kõik vaikseks jääb. Aga midagi ei juhtunud – alati saab ju mõttetut blogi sissekannet kirjutada. Tapab aega, kuid ehk ei nürista sealjuures vaimu. No tegelikult on veel üks töövõlg üleval ja Vaio-näraka (sest ta nii raske on – mis reisimisel valusalt tunda annab) võtsin lahti vaid selle pärast, et seda likvideerida.. Aga no läks tiba teisiti. Aga ma jätan enda viimase „im so busy and important (and work for the government)“ tegevuse Istanbuli jaoks – mida ebakindlam keskkond, sest kindlam on end vana hea töökeskkonnaga ümbritsega. Istambuliga seoses (st selle 3,5 tunniga sealses lennujaamas) on mul hetkel üks soov – tool mis masseerib. Ma arvan, et see oleks päris taibu peale raudpingil magamist (õnneks on magamiskott olemas) ning enne 11h lendu Kuala Lumpurisse.
Enda suure kohvri taasnägemise osas olen siiski skeptiline – nimelt peab Istambul seal midagi tegema või vaatama või midagi sellist. No näis-näis. Aga õnneks on vähemasti pagasi kindlustus olemas.
Ja veel – tänud kõigile, kes viimastel päevadel on enda toetust minu reisule! Kõik head soovid kuluvad pika aja peale kindlasti ära!
PS – mismõttes ei ole lennujaamas wifi tasuta? No mõned asjad on ikka võrreldes Lätiga meil paremad. No ja Vana Tallinn (hetkel kohvris maksimaalne lubatud 2 liitir) on parem kui Rigas Balsams.
Muide päris tore on lennujaamas üksi olla – on selline tunne, et nagu ei tohiks siin olla. Ja turvatunnet lisab see, et lennuk, mille pealt juba 5h pärast astun, on juba seest puhas ning altpoolt ka taskulambiga kontrollitud (ei tea mille vastu aga mehed olid tõsised ja ju siis oli tähtis tegemine).
Ausõna – edaspisi enam nii detailseid kirjeldusi rohkem ei tule (aga no praegu on lihtsalt see – teen enda aega parajaks hetk).

Millal pinged langevad?

Viimased paar nädalat on olnud vaatamata pooleaastasele mentaalsele ning korralduslikule ettevalmistusele siiski rahutud. Just rahutud - ei närvilised ega paanilised, vaid sellised pisut ärevad. Iga väike pingelangus - a la näe saingi apostillid kätte, näe ID-kaardi PUK-koodid ei olegi kaudunud ning asjad said ka ikka hästi autoga ära viidud - asenduvad uute väikeste väljakutsetega - mitte unustada hambapastat osta, kontaktandmeid levitada jne. Lisaks sellele hakkab tekkima aimdus, et viimase nädala tegevused ei pruugi olla kõige adekvaatsemad. Seega - kohvri lõplik pakkimine oleks soovitav päris mitte viimaseks ööseks jätta. Seega - ma juba ootan,et ma oleksin õigeaegselt lennukis... siis ei saa enam midagi rapsida...
Uued sõnumid juba sealt, kus inimesed kätel käivad...
Ahja - ilma sõpradeta poleks seda küll suutnud.

minu nartsissistlik monument

Ei tea, kas asi oli minus või oli tõesti laupäevane Postimees sisukas. Silma jäi näiteks hr Toropi (kelle loengud tundusid igavad vaid neile, kes kuulasin kõne maneeri mitte sisu) väide, et blogin on nartsiisistlikud monumendid. Ja nii ta ongi. Ainult et nende eest võib tööst lahti saada, sõpru ja vaenlasi leida ja mida iganes. Tõesõna - mõtlen ka mina, et mida justkui sobib küberruumi paisata ja mitte. Ja mida panna kirja oma profiili okutisse või facebooki? millest fragmenti enda elust presenteerida ja mida rõhutada. Aga üks asi, mida Kopenhagenis üleilmastunud rahvastel külas käies nägin ja kuulsin, oli erinevus rõhkudes. Kes rõhutab enda muusikamaiset, elukogemus (loe: suhteid), emotsioone ning kes positsiooni ja võimu. Kui võtan nüüd siis töö enda küljest ära - mis jääb alles ja mida julgeks teistele presenteerida? Õiget vastust veel ei ole.

slow food

Aeglane söömine on IN - see on kasulik nii ihule kui hingele. Aga aeglane elamine - mõttetu ajaraiskamine ning laiskus. Mulle meeldivad asjad, mis veidi ripakile jäävad. No et ei ole vaja kohe täiega ära otsustada, ära pakkida, ära koristada. Ja kõiki sildasid ka ei meeldi mulle põletada. Vat selline elu - vähemasti pausidega. Ja küll ükskord kõik cd-d ripitud saavad ja kõik hilbud sorteeritud - taaskasutusse või uuskasutusse.

võim on pastakate käes

Kuigi usinalt kasutatake elektroonilisi kanaleid ning igasugust paberit (no va roheline paber ehk) koheldakse halvakspanuga, siis on pastakatel jätkuvalt suur võim. Täna näitas üks agar müügimees, raamatukaupmees, kui täpsem olla pastakat... Ja mitte lihtsalt pastakat - vaid esinduspastakat. Selle peale oli kirjutatud VOLVO ja Pierre Cardin (kirjapilt võib olla ekslik). Igatahes nõutas müügimees seda pastakat mu käest võimalikult kiiresti tagasi - sest kelle käes on esinduspastakas, selle käes on võin. Tagatipuks olin ma ta visiitkaardi ära kaotanud (no tõesti kes müügimehi niiväga meeles peab) - aga riigi ametis nii ei tohi, ütles onu. Õnneks lõpetas ta positiivse noodiga - et vähemasti teete te tööd... Ma olin õnnelik - oma kõigest nelja koosolekuga tööpäeval.

Kalev

Kommi süüakse enamasti kas suures rõõmus või suures mures. Ja isegi suures rõõmus söödud komm tekitab süütunde hilisema. Aga nüüd, kui kommipabereid on võimatu avada, tekib stress, mis tekitab stressisöömise, mistõttu tuleb võtta veel üks komm. Ja siis on veel rohkem süümepiinasid. Komme on vaja - uuenduslikke kommipabereid mitte! proovige nohistada Tallinna kommi... võimatu!

paanikaosakond valmistub reisiks

Miks eelistatakse mõistlikke otsuseid? Minu kõige ebaotstarbekam otsus on olnud loobuda magisti tegemisest, kuigi ained tehtud ja töö mustand olemas. Ebamõistlik kuid endale selge otsus. Pool aastat eemal arvutist, kontoritoolist ning huvitavast tööst? Mõne jaoks ebamõistlik, mulle hädavajalik.

praktiline integratsioon

Soovitan kõigil praktiliseks integratsiooniks külastada kultuurisündmusi, mis leivad aset kas Vene Kultuurikeskuses või on on suuresti just vene kogukonna jaoks mõeldud. Istusin (tõsi, koos veel mõne eestlasega) Saku suures hallis ja vaatasin geeniuseid jääl - guru Jevgeniga eesotsas - ja tabasin end mõttelt, et oli üsna ebamugav tunne, kui minu selja taga karjuti stabiilselt "naša" "rassiia" Ühe uisutaja numbris võeti taskust välja sinimustvalge lipp - hetkeks vist isegi tekkis sekund mõtlemispausi, kuid number sai ikka oma aplausi kätte. Oma vene perekonnanimena tundsin end kuskil keset eikellegimaad - omadele veidi võõras ja võõrastele veidi oma.

ps - Jevgeni sammudejada ületab kõik rahvuslikud vms barjäärid.
ps.ps - jõudu uuele ministrile!

see aeg on kiire tulema

Tööle minnes ja töölt tulles möödun järjekindlalt ühe populaarse(?) erakonna staabist - hommikuti ühel ajal on seal koristaja ja keegi aktiivne noorpoliitik. Õhtuti on staap tuledes - pabertahvlid tunduvad alati täis kirjutatud olevat. Ja mida päev edasi, seda kiiremaks läheb. Täna töölt tulles avanes pilt, kus üks vanem poliitik ja üks uustulnuk maja ees veel viimaseid infokilde vahetasid - kuidas keegi erakonnakaaslane kas oli või ei olnud järjekordse korteriskandaaliga seotud... Ühest teistest aknast avanes vaade (tõesti avanes, sest kardinaid ees ei ole) pilt erakonna suhtekorraldajast, kes ei teadnud, mis suunas tõmmelda. Seisis telefoniga keset tuba ja tegi sammukese igas suunas. Kahju ametivennast...
Valimised - see aeg on kiire tulema..

raske tee keskendumiseni

Kui me ei keskendu, siis me tõmblemine. Ja pahatihti tundub mulle, et selle viimase meistrikursuseid toimuvad vähemasti kell 8-17 E-R seal kuskil tallinna "city's" ning kus rohkem või vähem keldrit meenutavates ruumides kell perioodil 12-14 (olenevalt päeva tõmblustest) ühesugust toitu manustatakse.

Selleks et ise ühes tükis olla (terve või tervik olla) peaks ju keskenduma - keskenduma kas siis tähtsale või millele iganes. Aga lihtne see ei ole. Toksides "keskendumine" "mina ise" jmt märksõna endas kõiki(?) vastuseid peitvasse internetiotsingusse, sain vastuseks kahte tüüpi kirjeid - koolitusi või buddha-laste netti riputatud näpunäiteid, mille järgi kuskile liikuma hakata. Jube tänuväärsed tundusid mõlemad.

Aga siis mu keskendusvõime kadus ja jäin triivima soovitustesse, mis eraldivõetuna on väikesed keskendumisharjutused. Kui ainult see telekas, raadio, seltskond, lärm ja tööülesanded nagu kiuste ette ei kipuks jääma.

Aga ehk õnnestub mõnikord. Hakkame siis otsast minema:

Mõned, kes näivad rahulikud ja vaiksed, on lihtsalt tuimad ja tardunud; samas on paljud neist, keda peetakse kiireteks ja toimekateks, üksnes rahutud.

Sageli me ei tea mida me hetkel mõtleme, mõtted lihtsalt triivivad meie meeles sihitult, ebamääraselt, uduselt.

Enamik meist on liiga jagunenud ja killustunud selleks, et tegutseda kogu oma olemusega.

Enamus meist isegi teab tõde ja õiget, kuid vähesed käivad selle järgi.

Enamusele meist on vaimse elu keskseks probleemiks intellektuaalsele mõistmisele võrdväärse vaste leidmine tundeelu tasandil.

Kuni me ei ole hakanud tundma seda, mida me oleme mõistnud, kuni meie tunded ei ole tegevusse lülitatud, ei ole vaimne elu (edasijõudmine) võimalik.

Kuna maailma asjad ei saa pakkuda täit rahuldust, siis peaksime neist vähem kinni hoidma.

Teadvustamine on kõige võimsam muutev jõud. Viha või vaenulikkus oma mitmesugustes vormides on frustreeritud tahtmine.

Soov anda või jagada on tihti esimene märk vaimsest elust.

Kui tuntakse kaastunnet kõikide teiste olendite suhtes, siis aegamööda järgnevad kõik teised hüved, kõik ülejäänud vaimsed omadused ja saavutused, isegi Virgumine.

Sageli toob meie sõprade ebaõnn meile salajast rahuldust.

/me kõik teame kui suur/ Kergendus on rääkida tõtt, kui selleks avaneb võimalus.

Inimestega suheldes reageerime nende suhtes teatud viisil ja siis omistame oma emotsionaalse reakstiooni neile, arvates selle nende omaduseks.

Inimeste vajaduste tundmine tähendab selle teadvustamist, mis oleks neile objektiivselt hea, iseenda huvisid arvestamata.

Unistamine pole iseenesest halb asi, eeldusel et sellele liigselt ei anduks, näiteks siis, kui me peaksime tegema hoopis midagi muud.

Kõige tähtsam on, et tehakse ponnistusi, proovitakse pingutada.

Oskamatute mõtete vahetu allikas asub meie aistinguis.

Tsiteerides: http://www.parnu.ee/raulpage/budhatee.html

Põhimõtteliselt on nüüd üldse kõik öeldud.

Kopsuvähi vastu

Sakslased toovad turule suitsetamise vastased tabletid. Päevane doos maksab 4 eur - sama, mis suitsupakk. Aga kahjuks on ka tablettide puhul vaja omada tugevat iseloomu.

Mina aga ootan suitsupoliitikat..... Detsembris Riias käies oli ülimalt meeldiv viibida restoranides ja klubides - sest suitsetamine siseruumides on keelatud. Ja meeldivad olid ka inimesed. Võib-olla mõjub suitsetamise mahajätmine hästi ka isiksusele?

Kes suitsetab, see sureb! (vt ka suitsupakkide peal olevaid tekste)

Eurospordi kommentaatorite auks ja kiituseks

Ja kuigi nii hea ja tuttav Lembitu hääl suudab tekitada külavärinaid rääkides Otepääl kell 9 töö alustanud lumekahuritest, on tõelised kommentaari kahurid Briti Eurospordi iluuisutamise kommentaatorid.

Simon Reed ja Chris Howarth - vintage aastakäik!

ps - minu panus on Tomas Verneril kui järgmisel Plushenkol. Aga seda laias laastus 5 aasta pärast.
ja ps - Kevin van der Perren pronsile hüppamas oli tõesti muljetavaldav.

Ja siit midagi uisufännidele